Särav profiilisiluett

Kõik oli kuidagi ebamaine. Ehk seepärast, et eile olime saavutanud esimese kontakti. See oli täiesti joovastav kogemus. Midagi sellist, mida ei suudaks pakkuda ükski asi Maal. Nüüd ma sain sellest aru. Ma sain kogu asjale pihta. Kõik mu kahtlused ja kahetsused taandusid kosmosesse. Ma sain aru, miks ma olin 20 aastat kuskil naljaka kujuga metalljunnis istunud koos kahe inimese ja ühe koervaalaga. Selle kahekümne aasta jooksul oli mul aega mõelda pikalt ja põhjalikult. Ehk oleks kõigil vaja 20 aastat kahe inimese ja ühe koervaalaga kosmoses hõljuda, nüüd kui meie päralt on terve igavik. Muidugi muutis see kontakt mu arusaama elust radikaalselt. Ma tundsin seda juba kosmosest. See helesinine roosa. See on nii vabastav. Kuid sa ei suuda eemalduda. On ängistav, et me elame nii, kuidas me elame. Kuidas me oleme täiesti algelised elukad. Nendega võrreldes nagu ainuraksed inimese kõrval. See on nii teistsugune. See on nii võimatu. Mul tõesti pole sõnu seda seletada. Ma võin siiski proovida. Kujutage ette, et te hõljute helekollases mullis. Täiesti üksi. See mull on täpselt parajalt nii suur, et sinna üksi vabalt hõljuma mahub. Samas, see mull on ka nii suur, et terve selle planeedi populatsioon seal hõljda saab. Nii isoleeritud, intiimne, kui avalik samal ajal. Pluss see meeletu tunne. Seda peab ise kogema. Igatahes tõusen lendu ja maandun ühe maailma äärel. Kõnnin üha ühe lahtise akna alt läbi, külm briis kõditab mu taldasid. Näen, kuidas hakkan vaikselt muutuma, mu sinised varbad mutateeruvad. Mitte halvas mõttes. Nad ei vaata mind enam nii imelikult, kui varem. Näen, kuidas sa istud pargipingil jälgides haigutavaid puid. Sa oled imelikult ilus. Kõnnin mööda. Hakkab mõnusalt tibutama, jätan akna lahti ja naudin vihma. See süstib minusse enamgi rõõmu. Tunnen, kuidas mu nahk hakkab soomustuma. Naljakas tunne. Otsustan vaalkoera üles otsida, ta kindlasti igatseb mind. Libastun läbi udu ja kukun oma tund aega. Märkan vaalkoera ja aeglustan kukkumist, heljun ta maailma äärele. Ta on muutunud. Temast on saanud midagi hoopis teist. Ta tervitab mind ning tõmbab enda üleloomulikult suureks saanud suust välja teeserviisi koos paki küpsistega. Räägime mitu tundi. Viimase küpsise teeme pooleks, nagu alati. Hakkab valgemaks kiskuma, korraldan vaalkoeraga telegraaftranspordi ning lähen. Millegipärast tean, et see oli mu viimane kord vaalkoera näha. Miski ütles, et ta on minemas. Kahju, me olime saanud väga lähedasteks. Ma tean, et ta ei läinud halvema poole, ma tean, et tal on parem olla, kui kusagil varem. Puhtast egoismist poetan paar pisarat. Naiivselt loodan, et me kohtume veel. Unes näen kodu. Kodu, mida pole mul juba 20 aastat olnud. Kodu, sama abstraktne mõiste, kui armastus. Kodu, kui tunne. Öeldakse, et kodu on koht, kus on sulle armsad inimesed. Ma ei nõustu. Kodu on tunne. Puhas emotsioon. Ärgates tajun. Siin olles on nimelt mingisugune nähtus, mida ma seletada ei oska. See on nagu tunne, samas nagu mingi segu tajudest. See pole nägemine ega kuulmine ega haistmine. Midagi hoopis teistsugust. Seda seletada on sama hea, kui haistmist inimesele, kes pole kunagi haistnud. Ta lihtsalt ei saa sellest aru. Te võite seda talle ükskõik kuidas seletada. Võtan vastu tänase informatsioonitulva. Pole midagi võltsi. Ei saagi olla. See on lihtsalt võimatu. Võtan terve olemuse ja naeratan ennast uude päeva. Mul ei teki isegi küsimust, et miks see nii on. Midagi muud ei saagi olla.