tunnen, et mul on oluline tee kõndida
aga ma ei vali, las pooled valivad mind
sest nägin unes, et pooli ei saa sundida
pooled sunnivad mind,
Ja ma ei lase neil ennast sundida
sest nägin unes, et ei tohi lasta ennast sundida
Ja ma kurat loodan, et see pole skisofreenia
sest ma ei kavatse kuradit kunagi teenida
Avan silmad, maailm erineb eilsest
Tõusen voodist püsti, värvid teised
Tunnen ennast hästi,
kuid kogelen enda ees
Kes ma olen? tulnukas, deemon või mees?
Eile olin inimene, kuid miski muutus minu sees
Ja ma ei saa aru,
kas see mees
minu sees
sai terveks või purunes
Noor ja verivärske, mässumeelsus peas
astun õue, teen suitsu, sest tean suits ei tee head
proovin harjuda uute värvidega,
kuid nendega nii lihtsalt ei harju
ja mulle tundub
et see maailm
on lihtsalt vastukarjuv
Ma ei kummarda kedagi, olen iseenda kangelane
kummardades oled paigal, kõndides jõuan kaugemale
ehk ma jõuan kaugele sest ma olen iseenda sees
iseenda kangelane, mitte kellegi mees
ja mul on oma jumalanna, ta on mu kõrval,
mitte taga ega ees
ja see jumalanna
näitab
mulle
teed
mu peas kangastuvad seosed ja skeemid
helendav võrgustik ja vanade kangelaste embleemid
ma olen indiviid, kuid mul on kollektiivne teadvus
siiski ei huvita mind reeglid, seadus ega teadus
ma ei saa olla perfektsionist sest ma ise pole veatu
pigem vaimne inimene, minge maha, siin on teie peatus
ja kui see rong peatub
saate aru
et kuidagi
on kõik see nii seatud
Tee mida mööda kõnnin on krobeline kuid libe
Ja ma tean, et iga kukkumine on kibe
Võtan peekri, kibedus lahustub vees, kustub joogiga
jumalanna annab mulle jõudu edasi rännata
Tundub, et see rada on värske kuid tallatud
kus kõndinud ühtviisi tulnukad ja deemonid
ma pole esimene ega viimane, kuid ma kangelane nende seas
ja ma pole kangelane ainult enda peas
sest ma tegin otsuse astuda välja teiste seast
otsustasin
lahkuda
sellest reast
Käin silmad lahti, sest mulle meeldib vaadata
valgus on ere, tuleb veel natuke harjuda
kõnnin päikese all, mul on soe, ei jookse varju ma
ja mul on silmad lahti, ei karda enam kukkuda
ja kukkudes ei hakka karjuma
kuna ma tean
et jumalanna
on minuga
Kui valida kas õige või vale, siis ei usu kumbagi õde
ainus jumal pole taevas vaid eneses, see on minu tõde
kõrkjatest paadil kaitsen kiilkirjas oma kahte jõge
sa ei saa mind ajada hulluks, sest ma olen juba sõge
Tulnukad, deemonid, kangelane ja jumalanna
Tarkus, teravad hambad, kulunud kannad ja pimestav sära
Need on minu maailma sambad
kuid milline
neist
jääb kandma
kui teised
kukuvad
ära?
