Tunnen, et pean valima pooli
tunnen, et mul on oluline tee kõndida
aga ma ei vali, las pooled valivad mind
sest nägin unes, et pooli ei saa sundida
pooled sunnivad mind,
Ja ma ei lase neil ennast sundida
sest nägin unes, et ei tohi lasta ennast sundida
Ja ma kurat loodan, et see pole skisofreenia
sest ma ei kavatse kuradit kunagi teenida

Avan silmad, maailm erineb eilsest
Tõusen voodist püsti, värvid teised
Tunnen ennast hästi,
kuid kogelen enda ees
Kes ma olen? tulnukas, deemon või mees?
Eile olin inimene, kuid miski muutus minu sees
Ja ma ei saa aru,
 kas see mees
      minu sees
         sai terveks või purunes

Noor ja verivärske, mässumeelsus peas
astun õue, teen suitsu, sest tean suits ei tee head
proovin harjuda uute värvidega,
kuid nendega nii lihtsalt ei harju
     ja mulle tundub
       et see maailm
          on lihtsalt vastukarjuv    

Ma ei kummarda kedagi, olen iseenda kangelane
kummardades oled paigal, kõndides jõuan kaugemale
ehk ma jõuan kaugele sest ma olen iseenda sees
iseenda kangelane, mitte kellegi mees
ja mul on oma jumalanna, ta on mu kõrval,
mitte taga ega ees
    ja see jumalanna
       näitab
          mulle
            teed

mu peas kangastuvad seosed ja skeemid
helendav võrgustik ja vanade kangelaste embleemid
ma olen indiviid, kuid mul on kollektiivne teadvus
siiski ei huvita mind reeglid, seadus ega teadus
ma ei saa olla perfektsionist sest ma ise pole veatu
pigem vaimne inimene, minge maha, siin on teie peatus
ja kui see rong peatub
    saate aru
      et kuidagi
         on kõik see nii seatud

Tee mida mööda kõnnin on krobeline kuid libe
Ja ma tean, et iga kukkumine on kibe
Võtan peekri, kibedus lahustub vees, kustub joogiga
jumalanna annab mulle jõudu edasi rännata
Tundub, et see rada on värske kuid tallatud
kus kõndinud ühtviisi tulnukad ja deemonid
ma pole esimene ega viimane, kuid ma kangelane nende seas
ja ma pole kangelane ainult enda peas
sest ma tegin otsuse astuda välja teiste seast
 otsustasin
   lahkuda
     sellest reast

Käin silmad lahti, sest mulle meeldib vaadata
valgus on ere, tuleb veel natuke harjuda
kõnnin päikese all, mul on soe, ei jookse varju ma
ja mul on silmad lahti, ei karda enam kukkuda
ja kukkudes ei hakka karjuma
   kuna ma tean
      et jumalanna
         on minuga

Kui valida kas õige või vale, siis ei usu kumbagi õde
ainus jumal pole taevas vaid eneses, see on minu tõde
kõrkjatest paadil kaitsen kiilkirjas oma kahte jõge
sa ei saa mind ajada hulluks, sest ma olen juba sõge
Tulnukad, deemonid, kangelane ja jumalanna
Tarkus, teravad hambad, kulunud kannad ja pimestav sära
Need on minu maailma sambad
   kuid milline
     neist
       jääb kandma
         kui teised
            kukuvad
               ära?

Mees või mälestus või tühi must pimedus?
Kas püsiv idee või mõttevilksatus? 
Kas doktorikraad või algkooliharidus?
Teo tagajärjetus või üldine karistus? 
Kas ise tehtud või kuskilt päritud?
Kas armid paranenud või ammu läbi näritud?
Raskelt üles töötanud või põhja langenud?
Ehk väliselt särav kuid emotsionaalselt kõngenud?
Kas sihikindlalt põlev või vahepeal kustunud?
On loonud ise või ainult järgi lonkinud?


Suured ambitsioonid või keskpärane unistus?
Suur torm või väike veevärelus?
Kas võtab sõna või on juba vaikinud?
Kerge pilguheit või põhjalik analüüs?
Tunnistab vigu või peab teiste süüks?
Tehtud sõnadest või lihast ja luust?
Kas ühiskonna tahutud ring või värske ruut?
Käinud vana turvalist rada või otsinud midagi uut?
Nokitsenud midagi väikest või teinud midagi suurt?
Relvaks mõte või rusikad ja nuut?

Särav profiilisiluett

Kõik oli kuidagi ebamaine. Ehk seepärast, et eile olime saavutanud esimese kontakti. See oli täiesti joovastav kogemus. Midagi sellist, mida ei suudaks pakkuda ükski asi Maal. Nüüd ma sain sellest aru. Ma sain kogu asjale pihta. Kõik mu kahtlused ja kahetsused taandusid kosmosesse. Ma sain aru, miks ma olin 20 aastat kuskil naljaka kujuga metalljunnis istunud koos kahe inimese ja ühe koervaalaga. Selle kahekümne aasta jooksul oli mul aega mõelda pikalt ja põhjalikult. Ehk oleks kõigil vaja 20 aastat kahe inimese ja ühe koervaalaga kosmoses hõljuda, nüüd kui meie päralt on terve igavik. Muidugi muutis see kontakt mu arusaama elust radikaalselt. Ma tundsin seda juba kosmosest. See helesinine roosa. See on nii vabastav. Kuid sa ei suuda eemalduda. On ängistav, et me elame nii, kuidas me elame. Kuidas me oleme täiesti algelised elukad. Nendega võrreldes nagu ainuraksed inimese kõrval. See on nii teistsugune. See on nii võimatu. Mul tõesti pole sõnu seda seletada. Ma võin siiski proovida. Kujutage ette, et te hõljute helekollases mullis. Täiesti üksi. See mull on täpselt parajalt nii suur, et sinna üksi vabalt hõljuma mahub. Samas, see mull on ka nii suur, et terve selle planeedi populatsioon seal hõljda saab. Nii isoleeritud, intiimne, kui avalik samal ajal. Pluss see meeletu tunne. Seda peab ise kogema. Igatahes tõusen lendu ja maandun ühe maailma äärel. Kõnnin üha ühe lahtise akna alt läbi, külm briis kõditab mu taldasid. Näen, kuidas hakkan vaikselt muutuma, mu sinised varbad mutateeruvad. Mitte halvas mõttes. Nad ei vaata mind enam nii imelikult, kui varem. Näen, kuidas sa istud pargipingil jälgides haigutavaid puid. Sa oled imelikult ilus. Kõnnin mööda. Hakkab mõnusalt tibutama, jätan akna lahti ja naudin vihma. See süstib minusse enamgi rõõmu. Tunnen, kuidas mu nahk hakkab soomustuma. Naljakas tunne. Otsustan vaalkoera üles otsida, ta kindlasti igatseb mind. Libastun läbi udu ja kukun oma tund aega. Märkan vaalkoera ja aeglustan kukkumist, heljun ta maailma äärele. Ta on muutunud. Temast on saanud midagi hoopis teist. Ta tervitab mind ning tõmbab enda üleloomulikult suureks saanud suust välja teeserviisi koos paki küpsistega. Räägime mitu tundi. Viimase küpsise teeme pooleks, nagu alati. Hakkab valgemaks kiskuma, korraldan vaalkoeraga telegraaftranspordi ning lähen. Millegipärast tean, et see oli mu viimane kord vaalkoera näha. Miski ütles, et ta on minemas. Kahju, me olime saanud väga lähedasteks. Ma tean, et ta ei läinud halvema poole, ma tean, et tal on parem olla, kui kusagil varem. Puhtast egoismist poetan paar pisarat. Naiivselt loodan, et me kohtume veel. Unes näen kodu. Kodu, mida pole mul juba 20 aastat olnud. Kodu, sama abstraktne mõiste, kui armastus. Kodu, kui tunne. Öeldakse, et kodu on koht, kus on sulle armsad inimesed. Ma ei nõustu. Kodu on tunne. Puhas emotsioon. Ärgates tajun. Siin olles on nimelt mingisugune nähtus, mida ma seletada ei oska. See on nagu tunne, samas nagu mingi segu tajudest. See pole nägemine ega kuulmine ega haistmine. Midagi hoopis teistsugust. Seda seletada on sama hea, kui haistmist inimesele, kes pole kunagi haistnud. Ta lihtsalt ei saa sellest aru. Te võite seda talle ükskõik kuidas seletada. Võtan vastu tänase informatsioonitulva. Pole midagi võltsi. Ei saagi olla. See on lihtsalt võimatu. Võtan terve olemuse ja naeratan ennast uude päeva. Mul ei teki isegi küsimust, et miks see nii on. Midagi muud ei saagi olla.

AAAAAAND it hit me!

Mõtted, mis peidavad ennast aju kodades kui viinamäetigu.
Ajupotensiaal surnud, visatud kasutamata maha.
Inimkonna teadvus sitast läbi ligunenud:
Kõiki köidab kuulsus ja raha
Teised ei koti, ebasümpaatsed saavad taha
Ehitades ränikiipe peame ennast jumalaks
ning kõik teisitimõtlejad tembeldatakse rumalaks.
Ja kuni leidub debiilikuid keda huvitab meediakära
leidub ka neid, kes kasutavad seda ära.
Nagu lambad, jooksmas inimesed tormi poodides
Krigistades hambaid ja täitmas ruumi oma garderoobides.

Upume oma rooja haisvasse massi kui jalg koerapaska
Tsivilisatsiooni taim kärbumas kuna ei viitsita kasta
Meie pärand - paska täis planeet
Järgmistele generatsioonidele täiustamiseks ja ilustamiseks
Et mitte lõhkuda me traditsioon, loodusevastane koalitsioon
pakendame pakendid pakenditesse ja viskame konteineritesse.
Majad tungimas kõrgusse läbi happevihma ja sudu.
Oma toodetud sitast keedame endale pudru.
Loodus, mis hävitatakse üleoleku tõestamiseks
Inimene, justkui loodud reostamiseks.

Poolikud apelsinid supermarketites.
Päikesekiired, mis vaatavad läbi kasvuhooneklaaside.
Süstlad ja klaastaara vedelemas ürgmetsades
ainsad lillevarred on nähtavad ainult läbi klaasvaaside.
Geneetiliselt muundatud kartulid sigadele söögiks.
Ja pärast tapame sead, peaasi, et raiped ei röögiks
ning kaladele meeldibki ujuda radiatsioonist saastatud vees
Ei saa me aru, kuni ise oleme selle sama rooja sees
Vihmametsad võtame maha, teeme paberiks ja mööbliks
Ajame kellegi närvi, kui valmistume kurikalöögiks

Pigem unustage kohe kõik taimed ja loodus üldises mõttes
Varsti on nii või naa kõik saekaatris ja halud meile kütteks
Päikese asemel annab valgust lamp ja arvutiekraan
Tappa ja vallutada, vägistada ja allutada ainus plaan
Nagu vampiirid vajame teiste verd elus püsimiseks
Maailmaasjad pole meile arutlemiseks ega küsimiseks
Kõik juba otsustatud, kuid mitte meie seas
Me kui lollid loomaaias puuris ja suukorvid peas

Istume, istume kõik koos betoonist, hämaras kastis
Meie toit on internetilaine, mis tuleb metallmastist
Ja õue ei taha minna, see on nii ütlemata vastik


Tahaks öelda, et see peabki olema ülepingutatud.

LAMBAD!

Tänaseks on mul ära kadunud see lambatunne. Et ma olen lihtsalt osa karjast, kes nagu lollid käivad päevad läbi sama rada.  Kuigi lambad ei tõmble nii palju, kui inimesed koolis. Üldiselt võib ka märgata, et inimesed tõmblevad ringi. Enamus inimesesi ongi nagu lambad, kinni oma kohustusteaedikus. Tormavad mööda linna ringi ja ajavad oma asju arvates, et see läheb korda kellelegi veel. Tegelt ei lähe.

Juhuslik mõttearendus/monoloog messengerivestlusest

Ma otsustasin  hoopis, et ma seda baasteksti siia kopima ei hakka. Põhimõtteliselt oli siis teemaks see, et me oleme ülimalt pealiskaudsed ja me ei kasuta üldsegi ära seda positiivsete tunnete potensiaali või varu, mis meil olemas on. Mina keskendusin just unustamisele. Näed tänaval vana tuttavat, naeratad, ütled tere ja lähed edasi. Enamasti ei mõtle sa sellele, et teil on kunagi nii palju koos läbi elatud. Okei, ma ei saa teist rääkida. Vähemalt mina, kui ma aus olen, ei mõtle väga palju sellele, kui ma kedagi näen(muidugi on ka alati erandeid, kuid need on erandid ja väga harvad juhused). Pigem on ikkagi primaarsed enda mõtted. Muidugi, kui inimene räägib, pööran ma talle tähelepanu ja kuulan, aga ma ei mõtle sellele, mis me kunagi olime või mis me kunagi koos tegime või mille üle me naersime. See kõik on nagu kuskil kaugel udu sees. Võibolla olen ma lihtsalt egoist.

Aga miks mitte rakendada neid positiivseid mälestusi enda turgutamiseks? Ma mõtlen, et tegelt on meil seal ajus peidus jube suur emotsioonide laeng, see tuleb lihtsalt ära ühendada. Sellest võib reaalselt palju kasu olla, kui seda lihtsalt ära ei unusta. 

Pikk jutt, sitt jutt seega jätan ma teid, kes te seda loete nüüd rahule. Ja ma loodan, et vähemalt mõned inimesed lasevad selle tekstiga seoses vähemalt paar mõtetki läbi oma aju hallolluse.
EDIT: Lugesin oma varasemast postitusest, et mul tekivad paljudes olukordades igast mälestused. Aga et te valesti aru ei saaks, siis need on seotud pigem sarnaste olukordadega, mitte inimestega. Kuigi jah, inimesed on osa olukorrast. Aga seda kaudselt. 

Ei tea kas me hakkame kunagi asjadest aru ka saama?