Juhuslik mõttearendus/monoloog messengerivestlusest

Ma otsustasin  hoopis, et ma seda baasteksti siia kopima ei hakka. Põhimõtteliselt oli siis teemaks see, et me oleme ülimalt pealiskaudsed ja me ei kasuta üldsegi ära seda positiivsete tunnete potensiaali või varu, mis meil olemas on. Mina keskendusin just unustamisele. Näed tänaval vana tuttavat, naeratad, ütled tere ja lähed edasi. Enamasti ei mõtle sa sellele, et teil on kunagi nii palju koos läbi elatud. Okei, ma ei saa teist rääkida. Vähemalt mina, kui ma aus olen, ei mõtle väga palju sellele, kui ma kedagi näen(muidugi on ka alati erandeid, kuid need on erandid ja väga harvad juhused). Pigem on ikkagi primaarsed enda mõtted. Muidugi, kui inimene räägib, pööran ma talle tähelepanu ja kuulan, aga ma ei mõtle sellele, mis me kunagi olime või mis me kunagi koos tegime või mille üle me naersime. See kõik on nagu kuskil kaugel udu sees. Võibolla olen ma lihtsalt egoist.

Aga miks mitte rakendada neid positiivseid mälestusi enda turgutamiseks? Ma mõtlen, et tegelt on meil seal ajus peidus jube suur emotsioonide laeng, see tuleb lihtsalt ära ühendada. Sellest võib reaalselt palju kasu olla, kui seda lihtsalt ära ei unusta. 

Pikk jutt, sitt jutt seega jätan ma teid, kes te seda loete nüüd rahule. Ja ma loodan, et vähemalt mõned inimesed lasevad selle tekstiga seoses vähemalt paar mõtetki läbi oma aju hallolluse.
EDIT: Lugesin oma varasemast postitusest, et mul tekivad paljudes olukordades igast mälestused. Aga et te valesti aru ei saaks, siis need on seotud pigem sarnaste olukordadega, mitte inimestega. Kuigi jah, inimesed on osa olukorrast. Aga seda kaudselt.