AAAAAAND it hit me!

Mõtted, mis peidavad ennast aju kodades kui viinamäetigu.
Ajupotensiaal surnud, visatud kasutamata maha.
Inimkonna teadvus sitast läbi ligunenud:
Kõiki köidab kuulsus ja raha
Teised ei koti, ebasümpaatsed saavad taha
Ehitades ränikiipe peame ennast jumalaks
ning kõik teisitimõtlejad tembeldatakse rumalaks.
Ja kuni leidub debiilikuid keda huvitab meediakära
leidub ka neid, kes kasutavad seda ära.
Nagu lambad, jooksmas inimesed tormi poodides
Krigistades hambaid ja täitmas ruumi oma garderoobides.

Upume oma rooja haisvasse massi kui jalg koerapaska
Tsivilisatsiooni taim kärbumas kuna ei viitsita kasta
Meie pärand - paska täis planeet
Järgmistele generatsioonidele täiustamiseks ja ilustamiseks
Et mitte lõhkuda me traditsioon, loodusevastane koalitsioon
pakendame pakendid pakenditesse ja viskame konteineritesse.
Majad tungimas kõrgusse läbi happevihma ja sudu.
Oma toodetud sitast keedame endale pudru.
Loodus, mis hävitatakse üleoleku tõestamiseks
Inimene, justkui loodud reostamiseks.

Poolikud apelsinid supermarketites.
Päikesekiired, mis vaatavad läbi kasvuhooneklaaside.
Süstlad ja klaastaara vedelemas ürgmetsades
ainsad lillevarred on nähtavad ainult läbi klaasvaaside.
Geneetiliselt muundatud kartulid sigadele söögiks.
Ja pärast tapame sead, peaasi, et raiped ei röögiks
ning kaladele meeldibki ujuda radiatsioonist saastatud vees
Ei saa me aru, kuni ise oleme selle sama rooja sees
Vihmametsad võtame maha, teeme paberiks ja mööbliks
Ajame kellegi närvi, kui valmistume kurikalöögiks

Pigem unustage kohe kõik taimed ja loodus üldises mõttes
Varsti on nii või naa kõik saekaatris ja halud meile kütteks
Päikese asemel annab valgust lamp ja arvutiekraan
Tappa ja vallutada, vägistada ja allutada ainus plaan
Nagu vampiirid vajame teiste verd elus püsimiseks
Maailmaasjad pole meile arutlemiseks ega küsimiseks
Kõik juba otsustatud, kuid mitte meie seas
Me kui lollid loomaaias puuris ja suukorvid peas

Istume, istume kõik koos betoonist, hämaras kastis
Meie toit on internetilaine, mis tuleb metallmastist
Ja õue ei taha minna, see on nii ütlemata vastik


Tahaks öelda, et see peabki olema ülepingutatud.

LAMBAD!

Tänaseks on mul ära kadunud see lambatunne. Et ma olen lihtsalt osa karjast, kes nagu lollid käivad päevad läbi sama rada.  Kuigi lambad ei tõmble nii palju, kui inimesed koolis. Üldiselt võib ka märgata, et inimesed tõmblevad ringi. Enamus inimesesi ongi nagu lambad, kinni oma kohustusteaedikus. Tormavad mööda linna ringi ja ajavad oma asju arvates, et see läheb korda kellelegi veel. Tegelt ei lähe.

Juhuslik mõttearendus/monoloog messengerivestlusest

Ma otsustasin  hoopis, et ma seda baasteksti siia kopima ei hakka. Põhimõtteliselt oli siis teemaks see, et me oleme ülimalt pealiskaudsed ja me ei kasuta üldsegi ära seda positiivsete tunnete potensiaali või varu, mis meil olemas on. Mina keskendusin just unustamisele. Näed tänaval vana tuttavat, naeratad, ütled tere ja lähed edasi. Enamasti ei mõtle sa sellele, et teil on kunagi nii palju koos läbi elatud. Okei, ma ei saa teist rääkida. Vähemalt mina, kui ma aus olen, ei mõtle väga palju sellele, kui ma kedagi näen(muidugi on ka alati erandeid, kuid need on erandid ja väga harvad juhused). Pigem on ikkagi primaarsed enda mõtted. Muidugi, kui inimene räägib, pööran ma talle tähelepanu ja kuulan, aga ma ei mõtle sellele, mis me kunagi olime või mis me kunagi koos tegime või mille üle me naersime. See kõik on nagu kuskil kaugel udu sees. Võibolla olen ma lihtsalt egoist.

Aga miks mitte rakendada neid positiivseid mälestusi enda turgutamiseks? Ma mõtlen, et tegelt on meil seal ajus peidus jube suur emotsioonide laeng, see tuleb lihtsalt ära ühendada. Sellest võib reaalselt palju kasu olla, kui seda lihtsalt ära ei unusta. 

Pikk jutt, sitt jutt seega jätan ma teid, kes te seda loete nüüd rahule. Ja ma loodan, et vähemalt mõned inimesed lasevad selle tekstiga seoses vähemalt paar mõtetki läbi oma aju hallolluse.
EDIT: Lugesin oma varasemast postitusest, et mul tekivad paljudes olukordades igast mälestused. Aga et te valesti aru ei saaks, siis need on seotud pigem sarnaste olukordadega, mitte inimestega. Kuigi jah, inimesed on osa olukorrast. Aga seda kaudselt.